Ajalugu
“Naissoo ei olnud mees, kes oleks endale ihaldanud ausammast, kuid selline tema nime kandev noorte loominguüritus oleks talle ehk meeltmööda küll. On see ju nii otseselt seotud tema elutöö pedagoogilise tahuga, millele mahuvad aastakümnetepikkune töö nii Otsa kooli õppejõuna kui ka Heliloojate Liidu noortesektsiooni juhatajana,” kirjutas Aarne Männik kümme aastat tagasi kooli 75. aastapäevaks ilmunud trükises.
Kui 1954. aastal toimus kooli iseseisvumine (selle ajani olid õppejõud konservatooriumiga ühised), sai Heino Elleri kompositsiooniklassi lõpetanud Uno Naissoo muusikateooria ainekomisjoni esimeheks ja töötas sellel kohal kuni 1977. aastani, kui tema algatusel ja eestvedamisel avati estraadiosakond oma spetsiifiliste erialadega (pop-jazz laul ja levimuusika instrumendid). 1980. aasta algul viis haigus ühe värvikama õpetaja ja kolleegi.
Oli aasta 1982, kui Otsa kooli tollane direktor Riho Altrov (Altroff) kutsus enda juurde muusikateooria ja estraadiosakonna (sellist nime kandis alguses praegune pop-jazz osakond) õpetajad, et pidada nõu, kuidas jäädvustada Uno Naissoo mälestust. Mõlema osakonnaga oli Uno Naissoo olnud tihedalt seotud.
Töötati välja võistlusjuhend, mis välistas kogenud muusikakirjutajate osavõtu, ja 25. märtsil 1983, päeval, mil Uno Naissoo oleks saanud 55-aastaseks, toimus esimene noorte heliloomingu võistluskontsert. See oli sündmus, mille kahel esimesel aastal salvestas Eesti Televisioon (režissöörid Eino Tandre ja Jaanus Nõgisto).
Võistluste ajaloos on olnud tõuse ja mõõnu. 1989. aastal peeti loominguvõistluse asemel Uno Naissoo laulude parima esitaja konkurss. Aastatel 2000 ja 2001 erinevatel põhjustel võistlust ei toimunudki. 2002. aastal sai võistlus uue hoo.
Korraldajate nimekiri saaks päris pikk. Olgu siin nimetatud sellega kõige tihedamalt seotud. Teooria osakonnast Märt Kraav (1935-1998), Lembit Veevo (1926-2000), Anti Marguste, Aarne Männik, Märt Ratassepp, Tiina Jaaksoo ja Raili Sule, pop-jazzi osakonnast Uno Loop, Margus Minn, Kustas Kikerpuu, Tiit Juurikas, Jaak Joala, Mare Väljataga, Kare Kauks ja Hain Hõlpus. Kooli direktsioonist on võistluse toimumiseks olulise panuse andnud Riho Altrov (1941-1994) ja Irina Anniko. Varasematel aastatel on üritust toetanud Eesti Kultuurifond, EV Kultuuriministeerium ja Haridusministeerium ning Kultuurkapital. Viimased kolm aastat on konkursid toimunud Otsa kooli ja IS Music Teami ühisprojektina. Eripreemiaid on välja pannud Klassikaraadio, Jazzkaar ja Uno Naissoo õde Ksenja (Kanni) Naissoo.
Võistlussarja tähtsaim tulemus on kahtlemata paljude noorte annete esiletõus. Lugeja võib ise oma järeldused teha, heites pilgu võistlustel auhinnatute kroonikale.
Loominguvõistluse kõige teenekam hindaja, helilooja ja pianist Olav Ehala on juhtinud žürii tööd kahel esimesel aastal ja mitmetel järgnevatel aastatel.
Mõned küsimused talle:
Mida mõtled ja kuidas kommenteerid olnut, kui heidad pilgu kroonikale?
Nii lugude kui esituse keskmine tase on tõusnud. Esimestel aastatel olid mõnedki tööd isetegevuslikud, nüüd on tase ühtlustunud, arvan, et siin on üks põhjusi ka sellealase hariduse andmine Tallinnas ja Viljandis. Naissoo konkurss on eelkõige loomingukonkurss, aga alati on preemiaid jagatud ka interpreetidele. Vahel olen analüüsinud, palju mõnes teoses kompositsioonilist poolt oli, ja tulebki välja, et esitus oli väga oluline. Eurolaulude puhul on ju sama lugu. Mul on ere mälestus 1983. aasta konkursist, kui silm ja kõrv jäi pidama kellelgi, kes mitte ei löönud trummi, vaid musitseeris löökpillidel. See oli Toomas Rull, siis veel Otsa kooli õpilane. Nüüd teeme juba aastaid koostööd. Ja kui teisi nimesid vaadata, nagu Urmas Lattikas, Kaido Suss, Kare Kauks, Elo Toodo, Tauno Saviauk jne, on nad kõik praegu tugevad tegijad või teiste õpetajad. See võistlus on olnud heaks tõukeks nii loojatele kui ka interpreetidele.
On sul mõni mõte, mida edasi teha?
Kiiduväärt, et Raivo Sersant ja IS Music Team on üritusele õla alla pannud. Sündmust tuleb elus hoida. Arvan, et ka need, kes pole ise osalenud, on ainuüksi võistluste kuulamisega saanud “maitse suhu”. Noorte maitset saavad suunata ka õpetajad, nii nagu omal ajal Uno isiksus mulle tuge ja innustust andis.
Olen endamisi arutlenud, mis on siis naissoolik. Mõeldes Uno otsiva vaimu peale, eeldab konkurss kõigepealt edasiviivat, otsivat vaimu, mis ei tähenda, et peaks kirjutama naissoolikus stiilis, sest aeg ei ole seisma jäänud. Ja veel olen mõelnud, et kui peaaegu iga bänd jäädvustab oma loomingut plaadile, siis oleks siingi küllalt materjali. Oleks ju päris põnev kuulata, mida ja kuidas kirjutas Urmas Lattikas aastal 1983.
See võistlus on vajalik ka Uno Naissoo mälestuse jäädvustamiseks. Olin hindaja kooliõpilaste aineolümpiaadil, kus ühe vastusena oli vaja ära tunda kuue eesti helilooja fotod. Ainus helilooja, kelle puhul üldse ei eksitud, oli Miina Härma. Uno Naissood ei tundnud vähemalt pool vastanutest, aga sama lugu oli ka teistega.
Mida sa ise Uno Naissoo juures õppisid?
Koolis andis ta mulle mingit kõrvalist ainet, aga me saime juba kooliajal suurteks sõpradeks. Esimene temapoolne usaldus oli see, kui ta pani mind ühe Draamateatri etenduse jaoks oma muusikat mängima. Olin Otsa kooli õpilane, kui käisime vastamisi külas koos ühise sõbra Lembit Saarsaluga. Vanusevahe Naissooga oli suur, aga eks me siis ikka pisut ühte tüüpi olime, et nii hästi sobisime. Uno oli esimene, kes hakkas mulle sisendama, et võiksin kompositsiooni õppida. Õppisin koolis muusikateooriat, mängisin mitmes bändis ja tegime ka ise lugusid. Tolleaegses konservatooriumis oli kompositsioon midagi väga tõsist ja akadeemilist, meie tegime hoopis midagi muud. Ma ei osanud otsi kokku viia, aga Uno ütles, et ka see muusika vajab õppimist, kerge muusika on osa tervikust. Tema suur teene oli Otsa kooli pop-jazz osakonna loomine. Ja veel, Naissood tuleb pidada ka eesti rahvusliku džässi alusepanijaks. Ta kasutas rahvamuusika intonatsioone, mitte viisi ennast, aga kohe on tuntav, et see pole ameerika standard, vaid tõeline eesti džäss, nii nagu Jan Johansson on rootsi džäss.
Millisena meenub sulle Uno Naissoo?
Kõik, kes temaga koolis kokku puutusid, mäletavad teda trepil jooksvana, kätt viibutamas, et tulen sealt või lähen sinna. Mäletan selgelt üht episoodi. Uno tundis hästi mu isa, kes oli noodigraafik, sel ajal tehti see töö ju käsitsi. Ta tõi oma lugusid papsile teha, küsisin siis, kuidas läheb ja mis teed, vastus oli, et üks ukraina filmimuusika on praegu pooleli, sellega on kiire, ja siis vaikselt naeru kihistades lisas, et panen ise peoga tablette. Liigne usaldus tablettide vastu sai vist talle ka saatuslikuks. Tal jäi palju asju pooleli, üks neist oli raamat praktilise harmoonia ehk vaba klaverisaate printsiipidest. Abikaasa Piia Naissoo andis raamatu tarvis kogutud materjalid minu kätte, aga ma ei osanud tollal sellega midagi peale hakata ja andsin need tagasi. Nüüd, kui olen Muusikaakadeemias tosin või rohkemgi aastat sedasama asja õpetanud, on mul oma süsteem välja kujunenud ja alles praegu oleksin osanud tema poolelijäänud raamatut lõpetada. Tudengid käivad peale, et paneksin oma materjalid kirja ja annaksin raamatuna välja. Tõenäoliselt tuleb seda ükskord teha, pühendusega Unole.
Raili Sule
märts 2005
