Oktoobri keskel oli Otsa kooli keelpilliosakonna ning vabariigi keelpilliõpetajate külaliseks Helsingi Sibeliuse akadeemia viiuliprofessor ja viiulisolist Rèka Szilvay. Aset leidis koolitus “Miks ja kuidas?”, mis käsitles probleeme keelpillimängus. Seekordne “Miks ja kuidas? “ oli järjekorras juba üheteistkümnes.

Rèka Szilvay polnud Tallinnas esmakordselt: aastal 2011 esines ta koos Otsa kooli keelpilliõpetajatega Haapsalu Rahvusvahelisel Keelpillifestivalil; 2013 toimusid Otsa koolis tema eelmised meistriklassid.

R. Szilvay on oma õpetuses keskendunud ergonoomikale ehk otstarbekale kehakasutusele. Pole saladus, et mängupingete pikaajaline alalhoid viib ülekoormustraumadeni ja halvemal juhul invaliidistumiseni. Targad ei lase asjal selleni jõuda. Esimese näitena meenub viiuliguru Yehudi Menuhin, kes pöördus otsustavalt Alexanderi tehnika poole ja kelle imeline mäng oli ühtlasi kui fookuses oleku etalon. Nimelt suunab ergonoomiline otstarbekus ja protsessile keskendumine täpsusele, samal ajal kui pingeline lõppeesmärgile suunatus ähmastab fookust. Liigsete pingete korral pole pealegi võimalik jõuda sügava, vaba ja jõulise kõlani, mida me ometi nii väga soovime.

Rèka Szilvay kasutab mängides samuti Alexanderi tehnikat, kuid ta on uurinud põhjalikult ka füsioteraapiat. Juba mitmendat aastat töötab tema ettevõtmisel Sibeliuse Akadeemias Viuluklinikka (Viiulikliinik), kuhu tulevad mängijad, kes soovivad omandada suuremat mänguvabadust või kellel on valud juba tekkinud. Tunnid toimuvad koostöös füsioterapeudiga, õhukeses spordiriietuses, et vaadelda keha ja käte tööd ning leida võimalik pingete allikas. Pinged pole tihti valuga samas piirkonnas, vaid võivad paikneda sellest päris kaugel.

Meie koolitus oli vormilt tavapärane meistriklass, kus püüti pingetele jälile jõuda ja leevendada neid muusikaliste eesmärkide kaudu. Professor näitas pillil palju ette, püüdes äratada mängijate kõrva, fantaasiat ning füüsilist tundlikkust. Iga tema sõna oli kaalutud ja õpilasest lähtuv, enamasti jõuti tunni lõpuks ka erutava kõlalise muutuseni.

Rèka Szilvay enda mäng on kui kullavihm: sätendavalt selge ja sügava paitava kõlaga. Seda oli võimalik nautida 15. oktoobri matinée-kontserdil, kus ta esitas koos oma viiuliklassi kontsertmeistri, Otsa kooli vilistlase Irina Zahharenkovaga Sibeliuse, Brahmsi ja Bartòki teoseid.

Rèka pillide ümber on olnud segadust: kuna aastate eest oli tal võimalik kasutada Soome Pangale kuuluvat Stradivariuse viiulit, levis Haapsalu festivalil kumu, et ka seal esitatud Vivaldi “Aastaajad” kanti ette Stradivariusel. Tegelikult mängis ta tol hetkel täiesti uue pilliga. Kuid Otsa kooli eelmisel koolitusel oli tal tõesti taas käes Stradivarius, mida sai puutuda isegi mõni õpilane. Seetõttu oli eriti hästi näha, kuidas ka Stradivariuse viiul võib teha vene vabrikupilli häält, kui kõlataotlus ja mänguvõtted ei ulatu kaugemale.
Tänavu nautisime Szilvay mängu kõlarikkust sametisel Vuillaume’i viiulil, mis kuulub talle endale.

Rèka Szilvay on Otsa koolis alati oodatud külaline. Inspiratsioon ja huvi, mida ta õpilastesse süstib, kannab kindlasti pikaajalist vilja. Aitäh talle!

Rèka Szilvay meistriklassist kirjutas klassika suuna arendusjuht Lembi Mets