Intervjuud

Ülle Sisa noortele muusikutele: olge muusikasse pidevalt armunud!

Klaveriõpetaja Ülle Sisa on seda ühiskonna ühte olulisemat ametit – õpetaja ametit – pidanud üle viiekümne aasta. Õpetajate päeva puhul antud intervjuus soovitab ta muusikat õppivatele noortele olla pidevalt armunud muusikasse ja pühenduda kirglikult oma tööle. Intervjuu tegi kooli infojuht Riina Kallas.

Ülle Sisa Foto: Haide Rannakivi

Kultuurkapital andis Teile väga olulise preemia, mis väärtustab õpetajaid ja eelkõige eesti muusikaõpetajaid. Otsa kooli koolipere poolt soovime Teile selle preemia ja ka saabunud õpetajate päeva puhul palju õnne!

Aitäh!

Aastate jooksul on Teil välja kujunenud oma kompleksne õpetussüsteem. Usun, et paljud tahavad teada, millised on olnud Teie kui pedagoogi põhiprintsiibid, millest olete oma töös lähtunud?

Kuivõrd klaverimäng on tõeliselt mitmekülgseid oskusi nõudev komplitseeritud tegevus, on seda ka selle õpetamine. Seda võiks võrrelda mitme tundmatuga võrrandi lahendamisega, kus vastuseni jõudmiseks on olemas erinevaid lahenduskäike. Oluline on leida tundmatud ja võimalikult otsem tee soovitud tulemuseni.

Kasutades seda võrdlust, on minu jaoks kaheks tundmatuks õpilane ja õpetatav muusikateos, millede koodide murdmise oskusest sõltub edasise töö tempo, sisu ja kvaliteet.

Õpilase puhul arvestan tema isikuomadusi, oskusi, võimeid, soove ja huve. Teose puhul teen endale selgeks kõik vajaminevad parameetrid selle õpetamiseks ja interpreteerimiseks. Siis algab õpilasega koostöös tee otsimine seatud sihtide poole. Proovin pilku alati hoida kaugemal ees ja valida vastavalt sellele nägemusele igale õpilasele just temale vajaminevaid oskusi arendava repertuaari.

Põhiprintsiip, kui seda üldse sõnastada saab, on lihtne: kõik mida teed, tee nii hästi kui just sina suudad. See kehtib minu klassis nii õpilasele kui ka õpetajale!

Millal olite kindel, et tahate klaveriõpetajaks saada?

Mina polegi kunagi  kindel olnud, et ma õpetajaks saada soovin. Kuna olin töötanud juba õppimise ajal kontsertmeistrina nii Tartu muusikakoolis kui ka konservatooriumis, siis huvitas mind loomulikult töö kontsertmeistrina.

Selles, et ma pean just nimelt õpetama hakkama, oli kindel hoopis minu suurepärane pedagoogilise praktika õppejõud konservatooriumis Asra Loo, kes viimasel kursusel lihtsalt ütles: “Ülle, te peate kindlasti õpetama hakkama!” Nii ka läks. Algul n-ö sunniviisiliselt, kuna mind suunati Narva muusikakooli, kuhu vajati klaveriõpetajat (tollel ajal oli peale lõpetamist kohustuslik töötada kolm aastat suunamisega). Näpuotsaga oli ka kontsertmeistri-tööd. Narvas töötasin aasta. Järgnesid 26 aastat õpetajana Muusikakeskkoolis, siis aasta Soomes ja Otsa koolis hakkab jooksma 26. aasta. Jääb vaid tänada Asra Lood, kes tabas ära selle, et õpetamine võiks mulle sobida. Kas sobib, ei tea, aga meeldib küll.

Siinkohal meenutan sügava tänutundega oma pedagoogilise praktika juhendajat Aleksandra Semm-Sarve Tartu muusikakoolist, kellelt sain siiani toimiva pedagoogika aluspõhja.

Sellised vajalikud impulsid ja inimesed meie elus mängivad tegelikult päris suurt rolli. Nii näiteks räägitakse palju, et õpilastel on ühel hetkel raske õppida ja neil on vaja olulist inimest, kes julgustaks neid edasi õppima. Millised on olnud Teie kui pedagoogi kõige raskemad hetked ja kuidas neist üle saada?

Selliseid hetki, kus maailm on must, miski ei edene, kui väsimus või laiskus on võimust võtnud, võib iga inimese elus erinevatel põhjustel ette tulla. Eriti soodus pinnas selleks ealiselt on õppimise aeg Otsa koolis, kuhu õpilane tuleb tundlikus eas, mil otsitakse ennast. Siin õpitud aastate jooksul astutakse ju lapse maailmast täiskasvanu maailma.

Mul on väga vedanud õpilastega, sest tõsiseid “maavärinaid” pole ette tulnud. Üles-alla “Ameerika raudteed” ikka on ette tulnud – see kuulub muusiku elukutse juurde. Võib-olla ongi hea õppimise ajal seda kogeda, mis elus niikuinii ette tuleb. Karastab ja valmistab ette laval pingeolukordadega toime tulema.

Mis aitab? Ehk see, et saame kõigest rääkida, usaldame üksteist. Loodan, et õpilased on kogenud ja teavad, et mis ka ei juhtuks, ma toetan neid, ega jäta hätta. Igale asjale leidub lahendus.

Olete kasvatanud üles mitu põlvkonda muusikuid ja muusikaõpetajad. Kuidas oma endiste õpilastega läbi saate ja kas mõnel hetkel tekib tahtmine sekkuda kuidagi nende töösse, õpetada neid või olete ka näiteks neilt midagi õppinud?

Jah, nii see on. Ma pole erialaõpilaste üle arvet pidanud, aga saan neid une pealt kõiki peast nimetada. Pedagoogilist praktikat õppinute arv on 119. Põhiline osa arvust on Otsa kooli õpilased, aga siia kuuluvad ka minu juhendatud üliõpilased Konservatooriumist ja EMTAst (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast – R.K.). Pedagoogikat õppinud olen küll üles kirjutanud, sest sellist hulka nimesid on mõeldamatu meeles pidada. Kui arvestada, et 1990ndatel, kui pedagoogilise hariduse andmist veel oluliseks peeti (usun siiani, et seda alustada keskõppeasutuses on mitmel põhjusel väga vajalik), oli igal õpilasel kaks praktikaõpilast, siis laste arv, kes nende tundide kaudu said muusikast puudutatud, on 200 piires, mis on lihtsalt väga tore. Mida rohkem lapsi muusikaga kokku puutub, seda paremad inimesed meid tulevikus ümbritsema hakkavad.

Endiste õpilastega on mul kontaktid olemas, kellega harvemad, kellega tihedamad, aga kõigiga kohtumised on rõõmupakkuvad, südamlikud ja kallistustest puudust pole. Olen õpetanud oma endiste õpilaste lapsi ja mitmed minu endised õpilased on praegu Otsa koolis minu suurepärased kolleegid.

Kui sekkumiseks nimetada seda, et nad tulevad oma õpilastega mulle ette mängima ja nõu küsima, siis heas mõttes jah. Tegelikult oleme õpetajatena samas paadis ja nendest kokkusaamistest õpime mõlemad. Siin ka vastus küsimusele, kas mul on midagi oma õpilastelt õppida. Loomulikult on, kusjuures igalt ühelt nii endistelt kui ka praegustelt

Olete olnud paljude konkursside žüriides ja teie enda õpilased on saavutanud väga häid tulemusi. Kui see väga suur ametisaladus ei ole, siis milliseid soovitusi annaksite teistele, kuidas konkurssidel edukalt läbi lüüa?

Ma ise pole väga konkursside pooldaja, küll aga pean möönma, et õpilastele on see teatud õppeperioodil vajalik ja kasulik. Õpilane areneb ilmselgelt konkursiks valmistumise perioodil kiiremini edasi, sest ta töötab tavapärasemast intensiivsemalt ja mahulisema repertuaariga. Konkurss annab võimaluse ennast pingeolukorras proovile panna ja tundma õppida. Kuulata teisi, võrrelda. Õpitud kava viimistlusaste on heaks hüppelauaks järgmise kavaga veel parema kvaliteedi otsimiseks. Kui siia siis lisandub ka konkursil õnnestumine, siis on see edasise motivatsiooni võimas käivitaja.

Mitte iialgi ei tohi õpilast konkursile viies häälestada teda edukalt läbi lööma, vaid innustada oma hetkel saavutatud taseme parimat esitust tegema. Kui nii läheb, siis on see kindel võit tema enda arengus ka juhul, kui võidukohale ei pääsenud. Konkursile tuleb minna teadmisega, et kõik ei mahu võidupjedestaalile, aga mina olen kõik endast sõltuva teinud ja annan endast parima. Lõpuks ka kui tahes professionaalse žürii objektiivsus ja hindamise kriteeriumid võivad mõnikord küsimusi tekitada.

Tänapäeval on konkurss ukseavajana tulevikku kaotanud oma tähenduse. Paljud kuulsad interpreedid, kes säravad maailmalavadel, kas pole ise kunagi soovinud osaleda konkurssidel või ei leia nende nimesid kolme esimese hulgast.

Žüriitöö on seotud kahetiste tunnetega. Mul on olnud alati väga huvitav esinejaid kuulata. Pahupool algab hindamisega pihta. Pole ju muusikas mõõdetavaid parameetreid olemas. Ka esitushetk tuli, oli ja läks…

Kui õiglaselt saab alles oma arenguteel olevaid õpilasi paremusjärjestusesse panna? On päris mitmeid kordi olnud, kus tagantjärele kahtlused tehtud otsustest on piinanud mitu päeva. Pole aidanud ka teadmine, et otsust ei teinud mina üksi.

Mis teeb Teile pedagoogina õpilaste puhul kõige enam rõõmu?

Eelkõige rõõmustavad mind mu õpilased inimestena, oma tõekspidamistega. Loomulikult ka nende avatus, muusikale pühendumus, soov areneda, koostöövalmidus ning iga edasiastutud samm.

Pedagoogilise praktika õpilased on olnud uskumatult innukad noored kolleegid. Head meelt teeb see, et Otsa koolist on neist mitmed kaasa saanud soovi õpetajaks hakata ja  töötavad praegu erinevates muusikakoolides väga heade tulemustega ning nendelt oleme saanud juba ka Otsa koolile järelkasvu.

Rõõm on pedagoogilise praktika lõpetajatelt saadud kaardist, kus nad kirjutavad: “Armas õpetaja, täname Teid huvitava koostöö eest ja arvata võib, et üks põhjus miks meist saavad klaveriõpetajad – olete Teie!” – õpilased Kersti, Terje, Kairit, Irene.

Kui rääkida klaverimängust, siis kõiki teoseid, mida tahaks ja oleks vaja läbi võtta, ei jõua Otsa koolis õpetada. Küll saab õpetada oskust näha nootide taha, saada sealt õppimiseks võimalikult palju infot. See on võti, mis aitab avada helilooja mõtet ja kiiremini omandada uut teksti. Kui märkan, et õpilane oskab seda võtit kasutada järgmise uue pala õppimisel, siis ma usun, et ta saab edaspidi hästi hakkama. See on see päris rõõmu hetk.

Kuidas hindate töö ja andekuse osakaalu? Mitu tundi peab näiteks Otsa kooli klaveriõpilane harjutama, et saada tulevikus tipp-pianistiks?

Tuntud ütlemine: 1% andekust ja 99% tööd rõhutab tõsiasja, et millegi saavutamiseks on vaja teha tööd ja veelkord tööd ning tõsiselt pingutada. Muide, keskendunud töövõime on ka andekus! Igaühele seda pole antud, aga see on arendatav.

Kahtlemata on Otsa koolis õppimise aastad vanuse mõttes arenguks magusad aastad. Määratleda aga õppurite harjutamise tunde on võimatu. See sõltub paljudest teguritest, millest siinkohal võib välja tuua vaid mõned – kas ta õpib ka samal ajal gümnaasiumis, kas ta elab Tallinnas, millised tingimused tal on pilli harjutamiseks, kas tal on piisavalt uneaega väljapuhkamiseks ja kui palju tal üldse nädala sees jääb aega lugeda, käia kontsertidel, teatris, ka sõpradega suhelda jne.

Minu võimuses pole ööpäevale tunde lisada. Samas tean ka, et tihti tehakse tühja tööd. Ainus, mida teha saan, on õpetada läbimõeldult ja peaga harjutama. Kui pea magab ja kõrv andestab, siis on igal juhul parem kohvikus istuda.

Mis puutub tipp-pianisti, siis ei pruugi, aga mõne jaoks võib rong olla läinud juba enne Otsa kooli jõudmist. Kas kõikidest peavadki tipp-pianistid saama ja kes ta niisugune üldse on? Kas pianist, kelle sõrmed järjest kiiremini liiguvad, või see, kellel on oma sõnum publikule öelda?

Väga hea, et toote välja õpetajapoolse sisendi ja tagasiside. Viimastel aastatel on olnud moodne rääkida väljundipõhisest ja õppijakesksest õppest. Kuidas suhtute hindamisse ja hinnete panemisse klaveriõppes? Kui tihti ja kuidas peaks õpilasi hindama või kas siin muusikaõppe puhul on üldse vaja midagi muuta?

Hindamise teemat on jah püütud moderniseerida igasuguste nimedega. Selge on see, et kuni õpilane käib koolis, on vaja tema tööle mingi numbriga hinnang anda. Samas mistahes number ei võimalda saada adekvaatset ettekujutust temast kui muusikust.

Õpilasele endale on erialas hindest palju olulisem ja vajalikum analüüsiv suuline tagasiside.

Olete töötanud ka õpetajana Soomes. Millise kogemuse saite sealt?

See oli 25 aastat tagasi. Sellel ajal torkas silma, et Soome lapsed olid enesekindlad ja kasvatatud maast madalast põhimõttel, et kõik, mis õpid, õpid endale (mitte hindele ja vanematele) ja kuidas sa õpid, sellest sõltub sinu enda tulevik.

Nüüdseks on olukord ka Eestis muutunud: õpilased teavad oma õigusi, oskavad nõuda ja oma soovid iseendale ja teistele selgeks teha.

Kuna läksin Soome Muusikakeskkoolist, siis oli Soome laiemapõhjalisemaks hariduseks mõeldud õpilaste tase  tunduvalt madalam kui Eestis. Muidugi eranditega.

Koolidesse on jõudnud projekt “Igal lapsel oma pill”. Mida arvate sellest, et kõigile on antud võimalus kas või mõned noodid mõnel pillil – olgu siis plokkflööt või kitarr – selgeks saada? Mida see lapsele annab, nagu võib isegi osa vanemaid ikka veel küsida?

Nagu ma eelnevalt märkisin, siis mida rohkem lapsi muusikaga kokku puutub, seda paremad inimesed neist kasvavad. Selle projekti puhul saab tuua välja ainult positiivseid külgi. See annab lastele: võimaluse eneseväljenduseks; saada muusika läbi tuttavaks enese minaga; õpetab loovalt mõtlema; tunnetama otseselt töö ja tulemuse seost; muusika esitamine õpetab esinemist publiku ees, õpetab jagu saama ärevusest; muusika emotsionaalne mõju tugevdab tähelepanu ja mälu jne.

On tehtud ju uuringuid, mis näitavad, et muusika aktiveerib ja stimuleerib aju rohkem, kui sellest varem teati. Samuti on leidnud tõestust muusika positiivne mõju närvisüsteemile.

Mida soovitate noortele muusikutele, kes soovivad oma tuleviku kindlalt muusikaga ühel või teisel moel siduda?

Olla permanentselt armunud muusikasse ja kirglikult pühenduda oma tööle. Soovin lõputut kannatlikkust ja fanatismi. Muusika peaks endale elukutseks valima inimene, kes tunneb, et ilma muusikata ta elada EI saa!

Ülle Sisa koos õpilase Karl Reimandiga. Foto: Riina Kallas

Õpetaja Ülle Sisa:

Sünniaeg ja koht: 20. märtsil 1939. a Valgas

Muusikaline haridus: 1947-1954 Tartu lastemuusikakool (õp Aino Poolakene), 1954-1958 Tartu Muusikakool (õp Ago Russak), 1958-1963 Tallinna Riiklik Konservatoorium (Anna Klas)

Enese täiendamiseks: 1967. a – Tartu Riiklik Ülikool, mittestatsionaarne ajaloo-keele teaduskond, psühholoogia osakond (III kursus), 1989-1991 Täienduskursused Waldorf-pedagoogika teoreetilised alused, praktika ja stažeerimine Soomes.

Tööpaigad:

1963-1964 Narva Muusikakool – klaveriõpetaja

1965-1991 Tallinna Muusikakeskkool – eriklaveriõpetaja ja vanema astme osakonna juhataja sh koostöö professor Bruno Lukiga

1966-1967 ja 1972-1975 ka Tallinna Konservatooriumis klaveri eriala üliõpilaste pedagoogika praktika õppejõud

1991-1992 Soomes Huittisten Musiikkiopisto klaveri eriala lektor

1992 G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, pedagoogilise praktika õpetaja ja aastast 2001 ka klaveri eriala õpetaja

2001/02 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) Täienduskoolituskeskuses loengud ja pedagoogiline koolitus vabariigi klaveriõpetajatele

2001/02 ja 2005/06 EMTA interpretatsioonipedagoogika instituudi magistriõppe üliõpilaste pedagoogilise praktika juhendaja

2011 alates EMTA interpretatsiooni instituudis seminarid magistrantidele

1988 alates vanemõpetaja

1997 alates õpetaja-metoodik

Läbi viinud aastaid Eesti Klaveriõpetajate Ühingu korraldatud üle-eestilisi täienduskursusi õpetajatele ning Virumaa suvekoolis andnud 16 aastat lahtisi tunde vabariigi klaveriõpilastele ja nende õpetajatele.

Tunnustused:

–       2010 valitud Eesti Klaveriõpetajate Ühingu auliikmeks

–       2014 Riho Pätsi koolimuusika fondi preemia

–       2015 Tallinna Linnavalitsuse tänukiri rahvusvahelise konkursi “Noor Muusik” läbiviimise eest

–       2015 Bruno Luki nimelise preemia laureaat

–       2017 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemia

Ülle Sisa õpilasi Otsa koolis läbi aastate: Jevgenia Šulga, Jelena Nagornjak, Denis Kasparovitš, Kersti Matkur, Valeria Sorokovskaja, Darja Sedler, Talvi Hunt, Dmitri Kurs, Julia Gavrjušenkova, Jelizaveta Kromskaja, Hindrek Pärg, Lea Valiulina, Mery-Ida Ring, Ilona Dudnik, Karl Reimand, Arina Makarenko, Anastassia Mjassojedova, Arina Nikulina, Brigitta Petropavlova, Sofi-Kamilla Lõssenko…

Teised Üllest:

“Ülle on tõeline guru, eriti mis puudutab õpilaste õpetama õpetamist. Plaanin tänavu ise minna tema tunde vaatama. Õpilased räägivad legende tema teadmistepagasist ja metoodilisusest,” õpetaja Lembi Mets.

“Mul on väga vedanud, et olen saanud Üllega koos töötada. Igaüks, kes on vähegi õpetajatööd proovinud, teab ju, kui keeruline ja mitmetahuline amet see on. Muusika on emotsionaalne ja justkui tabamatu kunst, kuid see põhineb reeglitel ja seadustel, mida peab täpselt teadma. Ülle valdab kõiki neid kunste imeliselt. Ja ta paneb rõhku ka sellele, et aasta-aastalt edasi liikudes oskaks õpilane neid seadusi ja teadmisi ise tähele panna ja rakendada.
Temas on mingi eriline anne ja pühendumus kaunist muusikakunsti noortele edasi anda ning samuti on tal suured ja väärtuslikud kogemused. Ta on mulle rääkinud nende kogemuste olulisusest ja öelnud, et õpib õpetajana ise kogu aeg ning on vahel öelnud: “Iga uus õpilane on jälle minu õpetaja”. Üllega koos töötades ja tema töö tulemusi kuuldes ja nähes tajud, kui huvitav ja väärtuslik on õpetaja amet,”
 õpetaja Ia Remmel.

“Olen väga õnnelik, et sain Teie juures õppida ja üldse, et Teiega kohtusin. Te aitasite mind kasvada nii professionaalses kui ka isiklikus plaanis. Selle eest olen Teile lõpmatult tänulik,” õpilane Darja.

“Usun, et mitte mingi asi ei lõppe ära, kuni meie mälestused elavad. Minu mälestused Teie muusika- ja elutundidest on kõige õnnelikumad! Suur aitäh Teile selle eest!” õpilane Lea.

´”Mõned põhimõtted, mida olen Teilt õppinud, võin ma rakendada ka oma filoloogilises töös. Teistel on sellest raske aru saada, aga muusikalised oskused aitavad mind igal pool – oskus näha midagi tervikuna, näha asju perspektiivis…”  õpilane Darja.

“Harva leidub õpetajaid, kel antud eriline võime panna õpilasi muusikat mõistma, sellest vaimustuma ja kelle poolt jagatud õpetussõnad, teadmised ning hoiakud käivad meiega kõikjal kaasas,” õpilane Nele-Eva.

“Väga hea ja professionaalse õpetajana meenutan ka oma klaveriõpetajat Ülle Sisa. Võib-olla just tänu talle olengi muusika juurde jäänud. Enne 8. klassis tema juurde sattumist ei läinud mul muusikas üldse hästi, vaid pigem langustrendis. Ma ehk ei osanud muusikat mõista. Ma ei osanud õppida. Ülle Sisa õpetas detaile lahti mõtestama ja nendes tervikut nägema ning ta õpetas mind saavutama tulemust. Seda polnud mulle keegi varem õpetanud ehk eelmised klaveriõpetajad ei osanud õpetada mind õppima. Ülle Sisa juures õppimine oli täiesti teine maailm: mulle tehti asi selgeks, ma täitsin ülesande ja sain järgmisele etapile minna. Selle eest olen talle väga tänulik,” õpetaja Andres Lemba, 14. okt 2016 Õpetajate Leht.

Ülle Sisa kommentaar A. Lemba sõnadele: “Aitäh, Andres, nende sõnade eest! Ma ei teadnud Sind varem tänada, sest polnud seda lugenud. Sina inspireerisid oma anderikkusega mind õpetama just nii nagu ma seda tegin. Nüüd, kus oled juba ise aastaid pedagoog, oled küllap isegi kogenud andekate õpilaste sädet, mis käivitab Sind õpetajana.”

EMTA rektor Ivari Ilja õnnitleb Ülle Sisa kultuurkapitali preemia puhul Estonia Talveaias 17.09.2017. Foto: Haide Rannakivi